"Beleriandi lood: Uduvarjude maa" taust
Lood selle kohta, kuidas viimaks avanes pimedas Nan Dungorthebis rändajaid ümber iseenda ekslema sundinud tee, lähevad lahku.
Mõned räägivad haldjanaisest, nii kaunist kui päike, kes oli tulnud keset lahingut orkidega ning näidanud rada läbi pimeduse. Mõned räägivad surnute hingedest, kes oma vaevades ning vihases kurbuses rääkisid välja saladuse – aga millise saladuse? Mõned räägivad, et tuli vaid piisavalt visalt teerada proovida. Et visadus viis nad viimaks sihile.
Kes teab kindlalt?
Lahing oli, see on tõsi. Haldjad olid, see on samuti tõsi. Hinged olid, vähesed vaidlevad sellele vastu.
Aga mis on siis vale?
Udu ei valeta. Ta kas on või ei ole.
Tee samuti. Kas on – või mitte.
Tee viib Hithlumi. Viimaks ometi on väsinud inimeste voor jõudnud kaitstud maade lähedale. Levivad kuuldused, et haldjate kuningas plaanib inimeste auks korraldada suure peo. Räägitakse haldjate riigi võimsusest ja hiilgusest. Eks näis – kui õnnestub kohale jõuda. See rännak näib olevat neetud.
Tee viib igal juhul edasi.
"Beleriandi lood: Hingede kutse"kokkuvõte
Laagripaik jõe ääres ei tundunud sobiv, kuid kaugemale ei jaksanud inimesed minna. Kõndimise asemel sai tugevdatud sõprussidemeid ja tehtud muudki kasulikku.
Beorlaste hõimu juht, haiget kojaülemat esindav Boromir sõlmis liidu vana Marachiga, andes lootust mõlemale rahvale. Metsast leiti hirmutekitavaid kookoneid ja surnud loomi, teravsilmsemad nägid ka orke ligiduses luusimas. Surma ja õuduse palge ees sõlmiti siiski lausa kaks abielu, hoolimata sellest, et pulmapeo nägemisulatuses hukati reetur Beori Kojast, keda tunnistajad olid näinud orkidega juttu ajamas.
Öise orkirünnaku ajal võeti vangi vana Marach, kelle väljavahetamine tõi palju hingevalu, kuid vähe tulu kellelegi. Orkid pakkusid, et vahetavad ta haldja vastu, kuid kuigi Amrod Feanori kojast pakkus iseennast, lõi tema oma rahva seas lõkkele mässuline meel ning haladinide abiga ei lastud sel plaanil tõeluseks muutuda. Päkapikud, kes sõlmisid varem arvukalt võimsaid kaubanduskokkuleppeid, ründasid vangi väljavahetamise asemel orke valju sõjakisa saatel ning Marach sai järgnenud lahingus surmavalt haavata, surres veidi hiljem laagris oma rahvast ümbritsetuna. Marachi nooremast pojast Imlachist sai isa surma järel ajutine juht Malachi hõimuga ühinemiseni.
Haladinide hõimukoosolek otsustas, et hakatakse elama rändava võitlushõimuna ja maetakse maha plaan kuskil paikseks jääda ja kodud luua, kuni maa pole turvaline.
Orkide rünnakus hukkus lisaks Marachile veel mitu inimest ning üks haldjast kuller. Viimane põletati suvalises lõkkes, inimesed jäeti niisama maha vedelema.
Hiidämblikud, orkid, laibarüvetamine ning hõbedane kolp, mille puudutamine tekitab kohutavat katku jäid Kolme Hõimu ja nende saatjaid ümbritsema, ning ükski tee, mida mööda püüti Nan Dungorthebist lahkuda, ei lasknud rändajaid läbi. Ikka ja jälle leidsid nad end kõndimas rinigiratast, komistamas omaenese jälgedele.
Olukord oli muutunud küllatki meeleheitlikuks.
"Beleriandi lood: Hingede kutse" taust
Arieni Aasta 375
Morgoth, Maailma Must Vaenlane, püsib Thangorodrimis üle Mere tulnud noldode piiramisrõngas, ent tema tahe on lakkamatult tegev kõikjal üle Keskmaa. Seal, kaugel idas, kus inimesed mitte väga ammu esimest korda ärkasid. Siin, Beleriandis, kus inimeste Kolm Koda on võtnud ette teekonna Hithlumisse, noldode Kõrge Kuninga Fingolfini juurde, et rääkida haldjakuninga endaga läbi võimalikud liiduplaanid haldjate ja inimeste vahel.
Musta Isanda pilk ulatub kaugele ning vaid vähesed asjad jäävad tema eest varjatuks. Tema käsilased kõnnivad jultunult heleda päikese all ning ei karda kedagi rohkem, kui Isandat, keda nad teenivad. Orkid paljunevad Thangorodrimi tuhamägede all lugematute armeedena. Liikvel on tumedad varjud, öös on kuulda libahuntide joigu. Ringlevad kuulujutud, et Angbandi vägede ülemjuhataja, vägevaim langenud maiade hulgas, valmistub andma hoopi sinna, kus seda kõige vähem oodatakse. Haldjad valvavad lakkamatult oma kindlustes, inimesed koonduvad oma isandate ümber suureks rännakuks ning isegi päkapikud sügavates koobassaalides kõigutavad murelikult oma võimsaid habemeid kuulates kaupmeeste jutustusi Beleriandi sündmustest.
Inimesed on rännanud juba pikka aega. Lapsed ja vanurid, koristatud põllu- ning aiasaak ja majapidamised - kõik võetakse kaasa. Vähe on neil veoloomi, enamus kraami veetakse minema kärudel või lausa seljas. Kõige ees on läinud mõne seltsilisega marachialaste isanda vanim poeg, kel on rutt Fingolfinile oma hiljutisest otsusest teada anda. Nende kannul kohe haladinid kui rändamisega harjunud hõim ja neist veidi kaugemale maha jäänud beorlased ning suurem marachialaste kogukond, kes kannavad kaasas kõike, mis sajandi kestnud paigaelu jooksul kogunenud.
Haldjate kuningad ja printsid usuvad rahu püsivat. Usuvad oma alamate selgetele silmadele, heledatele mõõkadele, vaprusele ja jõule. Nad lubavad endale isegi omavahelisi hõõrumisi. Siiani on küll leek jäänud lahvatamata, aga tuli hõõgub tuha all edasi. Uhketel Fëanori poegadel ei maksa unustada, et Valinori valgust kannab silmis ka Thingol, Doriathi kuningas - ja räägitakse, et temagi pilk ulatub kaugele.
Inimesed on oma rännakuks valinud otsetee, ja kuigi Thingol keeldus ainsatki inimest oma maalt läbi lubamast, mööduvad nad Doriathist nii lähedalt kui võimalik. Nad on valinud otsetee, et võimalikult kiiresti pärale jõuda. Kuid nad ei tea, et Keskmaal leidub õelust ja kurjust, mida ei valitse Must Isand. Kurjust, mis loodi koos Maailmaga. See on nii tabamatu, et isegi haldjate teravad silmad ei märka seda enne, kui on liiga hilja. Õhk, mida me hingame, pole kurjusest puhas ka siin, kaugel eemal Thangorodrimi suitsevast ja põlevast põrgust.
Valitseb vaikus, kuid tuule käes sahisevates lehtedes on kuulda hingede kutset...
"Beleriandi lood: Pikenevad varjud" kokkuvõte
Päev on kui leegi võbelus tuules, igavesti kordumatu ning ainus omalaadne, siiski vaid viiv Maailma ajastutes.
Aga sel päeval sai nõnda.
Beorlaste külla saabusid haladinid oma naispealiku Halethi juhtimisel ja tõbi tagalas, kaasas kole elajas, keda teati orkiks kutsuda. Seda orki uuriti ja küsitleti, ähvardati ja peksti ning lõppeks tapeti. Tappis mõistagi haldjas. Nimega Amrod, päritolult Fëanori poeg, seisuselt prints, kaaskond kaasas. Toosama haldjaprints päästis muuhulgas Boroni, keda oli tabanud veider haigushoog, milletaolisi tol päeval langes osaks nii surematule kui ka surelikule rahvale. Boron, kes on pealik beorlaste hulgas, oli olnud õige kahtleval seisukohal, kas tasub oma rahvaga haldjate pakutud liitu vastu võtta, ent saadud abi muutis tema meele esmasündinute osas sõbralikult kindlaks. Kahtlemata tegi see rõõmu haldjas Corupethile, kes pidevalt Boroni rahva seas viibis, murelikult ringi piidles vaid kriitilistel hetkedel sekkudes. Kriitilistel hetkedel - nagu Kurjuse väljajuurimine kivikalmelt, kus lõid kaasa pea kõik kohalviibivad haldjad ning kus pidasid valvet mõned vaprad inimesed ja üks veel vapram päkapikk.
Haladinide teadjanaisel Adarnal olid päevad sebimist täis. Aeg-ajalt kõrgem vägi küll juhtis teda, kuid enamjaolt tuli ise endale puude vahel teed kobada. Kusjuures puud pealegi lobisesid! Üks neist olevat ka kurjast vaimust vaevatud olnud. Uibumürgitamises süüdistati kõiksugu rahvast, ent milles asi lõpuks oli, jäi lõpuni saladuseks. Igatahes, mürgi avastas Mardil, marachialaste nooruke ravitseja, kelle käel hiljem avastati Must Märk. Misjärel teda uuriti, küsitleti, ähvardati, taheti maha lüüa, seoti kinni - pääses lahti, põgenes - püüti kinni, mõisteti kohut, loeti osaliselt süütuks ning asi lõppes sellega, et peale karistuse kandmist kuulub ta jälle marachialaste sõbralikku perre.
Marachialasi juhib Marach, iidvana, aga võrreldamatult tark. Terve pika päeva oli temalgi tegemist, kuulates oma poegi (üks tahtis rahva haldjate maadele elama viia olles Fingolfinile truudust vandunud, teine ei sallinud aga haldjarahvast mitte üks raas), lahendades vaidlusküsimusi, pidades maha vanematekogu, kaitstes oma nõuandjat Anwamanet rünnakute ja kahtlustuste vastu, kuulates vandeid ja kaotades pidevalt oma kepi ära, millega ta tavatses oma alamaid udjada.
Anwamanel oli vähemalt sama tihe päev uusi keppe sebides, arusaamatuid tubakasüüdistusi kuulates, mõnede puhul end kaitstes, teiste puhul süüdistajaid naeruvääristades, aga lõpuks otsustasid marachialased ikkagi Hithlumi minna. Nagu ka haladinid.
Sest mida paremat on teha kandis, kus liikvel kahtlased orkelajad, hõbenäod, neetud kivikalmed, Fëanori pojad, metsavanad ja muud kummalised elukad.
Milline päev tuleb homne? Seda teab vaid Eru, kuid tuule käes sahisevates lehtedes on kuulda hingede kutset...
"Beleriandi lood: Pikenevad varjud" taust
Esimene mäng toimub suure inimeste nõupidamise ajal, kuhu on kokku tulnud kõigi kolme Estoladi inimhõimu esindajad ja ka palju muud rahvast üle kogu Keskmaa. Siin on ringi liikumas igat sorti tegelasi, kellest osad näevad välja paremad, kui nad väärt on ja osad on rohkem väärt, kui nad välja paistavad. Aradani ja Boromiri toodud sõnumid haldjakuningate kutsest asuda ümber nende riikidesse on põhjustanud palju kõmu ja viinud seni latentsed vastuolud teravaks. Pealikud võitlevad oma positsiooni ja ideede eest ning nende järgijad peavad otsustama, keda usaldada ja keda mitte.
Kaalukausil on Estoladi edasine saatus. Hakatakse looma ajalugu, millest hiljem kujunevad välja Beleriandi lood...
"Beleriandi lood" mänguseeria üldine taust
Käimas on haldjate ja Musta Isanda Morgothi vaheline sõda. Morgoth on tagasitõmbunud oma kindlusse Angbandis ja pea täielikult haldjate poolt sisse piiratud. Küll aga on Must Isand hoolega jälginud inimeste tegemisi. Tema kunagine plaan kasutada inimesi relvana haldjate vastu on liiva jooksnud ning hetkel püüab ta lihtsalt vältida haldjate ja inimeste vahelise liidu kujunemist.
Seni ei ole tema teenrid kuigi palju saavutanud ning Morgoth leiab, et sündmuste käiku tuleks kiirendada. Tal õnnestub piiramisrõngast mööda salajasi teid välja saata väikesearvuline orkide armee, mis pärast pikka rännakut jõuab kaarega ida poolt Sinimägedeni, ületab need ja ründab haladinidest koosnevat inimhõimu Thargelionis. Enne, kui appitulnud Caranthiri väed orkid purustavad, jõuavad nad põhjustada haladinidele tõsist kahju. Viimaste noor pealik Haleth otsustab seetõttu viia oma rahva ohutumatele aladele. Morgothi peaeesmärk - haladinide elimineerimine - ei täitunud, kuid tal õnnestus külvata inimeste südametesse hirmu ja selle abil tugevdada oma teenrite mõjujõudu.
Morgothi ootamatu rünnak ja haladinide kangelaslik vastupanu põhjustab noldorite ja inimeste suhetes mitmeid muutusi. Seni on noldorid inimesi lihtsalt õpetanud või ignoreerinud, kuid nüüd näevad nad neis väärtuslikke liitlasi.
Noldorite Kõrge Kuningas Fingolfin leiab, et piiramine ei anna tulemusi ning Angband tuleb vallutada, kuid ta ei saavuta oma plaanile teiste haldjakuningate toetust peale Angrodi ja Aegnori, kelle maadel Dorthonionis võib Thangorodrimi ähvardavaid tippe palja silmaga näha. Kuid Angrodi ja Aegnori rahvas on kõigist noldorite riikidest kõige väikesearvulisem ja nende kaal nõupidamistel seetõttu ka kõige väiksem.
Nõupidamisel Angrodi ja Aegnoriga otsustab Fingolfin tugevdada haldjariike, kutsudes inimesi nende maadele ümber asuma. Kuna marachialaste inimhõimu pealiku poeg Aradan on juba Fingolfini teenistuses ning beorlaste inimhõimu pealiku pojapoeg Boromir elab Angrodi maadel, siis on ka selge, et plaani õnnestumine on vähemalt pealtnäha suhteliselt ilmne.
Ja nii asuvadki Aradan ja Boromir teele. Nende jõudmine Estoladi tähendab 60 aastat kestnud rahuliku elu lõppemist ning inimeste kaasahaaramist Beleriandi lugudesse ja Noldorite Needuse võrku...
Samal ajal on aeglaselt liikuv Halethi rahvas sisenenud Estoladi ja toonud kaasa elavad mälestused sõjast ja orkidest...
|
