Inimesed

Inimesed on Iluvatari nooremad lapsed, kelle saatuseks on pärida Maailm haldjatelt. Erinevalt haldjatest on inimesed surelikud - nad pole Maailmaga igaveseks seotud, vaid nende hinged lahkuvad sealt peale surma. See on Iluvatari Kink inimestele, mida peetakse ühtaegu kibedaks, kuid aja möödudes hakkavad seda kadestama isegi Maailma Vägevad.

Inimesed ärkasid Hildorienis, Keskmaa idapoolses osas koos Päikese esmakordse ilmumisega taevavõlvile. Peatselt sai Morgoth oma teenrite kaudu teada inimeste ärkamisest ning pidas seda sündmust niivõrd tähtsaks, et jättis Angbandi Sauroni juhtimise alla ja läks isiklikult Hildorieni. Tema plaan oli inimesed korrumpeerida ja oma võimule allutada ning hiljem kasutada neid sõdades Beleriandi haldjate vastu. Kurjuse seemned langesid viljakale pinnasele ning inimeste südametele langes Morgothi vari ja nad hakkasid teda austama kui Jumalat. Kuid nende arvukus oli noil päevil tagasihoidlik ja teated noldorite kuningriikide jõu kasvust sundisid Morgothit Angbandi naasma, misjärel inimesed jäid tema vähemvõimekate teenrite valitsuse alla. Peatselt tõstsidki mitmed inimeste hõimud Morgothi vasallide vastu mässu ja põgenesid Läände, jõudes lõpuks Beleriandi. Nendest said edainid, kes haldjasõpradena võtsid osa heitlusest Angbandi Musta Isanda vastu ning tegid kangelastegusid, millest lauldi lugulaule veel tuhandeid aastaid pärast nende toimumist.

Edaine on kolm suurt hõimu/rahvast: Beori Koda (beorlased), Halethi Koda (haladinid) ja Hadori Koda (marachialased).

Beorlased

Beorlased saabusid Beleriandi orienteeruvalt 300 aastat peale noldorite tulekut Keskmaale ning jäid algselt pidama Ossiriandi. Arusaadavatel põhjustel ei olnud inimeste tulek rohehaldjatele meeltmööda ning nad nõudsid, et inimesed sealt lahkuksid. Finrod Felagundi, kellest oli saanud inimeste suur sõber ja õpetaja, nõuandel koguski Bëor oma rahva kokku ning juhtis nad Fëanori poegade Amrodi ja Amrase maadele. Seda maad, kuhu nad elama asusid, hakati hiljem kutsuma Estoladiks, mis tähendab tõlkes laagrit. Kui Finrod pöördus aasta hiljem tagasi oma riiki, läks Beor temaga kaasa, usaldades hõimu valitsemise oma vanimale pojale Baranile, keda kutsuti ka Beor Nooreks. Beor aga jäi Nargothrondi kuninga teenistusse kogu oma eluks.

Oma välimuselt olid Beori Koja inimesed mustade või pruunide juustega ja hallisilmsed. Inimestest sarnanesid just nemad kõige enam noldoritega ja olid nendega ka kõige lähedasemad. Noldorite sarnased olid nad ka iseloomult - innukad, osavate käte, kiire mõtlemise ja hea mäluga. Nende perekonnad olid tavaliselt kahe- või kolmelapselised. On teada, et edainide eluiga pikenes, kui nad jõudsid Beleriandi, näiteks Beor Vana suri 93-aastasena. See sündmus üllatas ja kurvastas Beleriandi haldjaid ning nad hakkasid esmakordselt mõistma, kui lühike on inimelu ja mida surm inimeste jaoks tähendab.

Beori rahva keel meenutas sõnadelt ja vormilt haldjakeelt (ilmselt sindarini). Keeleline sarnasus tulenes kokkupuutest Eriadoris elavate pimedusehaldjatega, kellelt inimesed palju õppisid. Nad olid kokku puutunud ka päkapikkudega, kellega kaubeldi peamiselt relvade saamiseks andes vastu toiduaineid ja vilja. Kirjakeele võtsid beorlased üle samuti haldjatelt, kuid ilmselt ei olnud kirjutamisoskus väga laialt levinud, vaid peamiselt eliidi pärusmaa.

Beori rahva eluasemeid ei ole otseselt kirjeldatud, kuid võib arvata, et levinud elamuteks olid palkmajad ning et asulate kaitseks rajati puit- ja pinnasekindlustusi.

Tähtpäevadest olid tähtsaimad sellised siirderiitused nagu pulmad ja matused. Matmine toimus kääbastesse, tõenäoliselt pandi surnule kaasa hauapanuseid. Mida tähtsam oli olnud surnu ühiskondlik positsioon, seda suurem oli tema kääbas ja rikkamad hauapanused.

Enne Beleriandi tulekut jutustasid inimesed haldjatelt pärinevate teadete põhjal lugusid valaritest ja Valgusest Läänes. Valareid nimetati jumalateks, kuid alguses oli ettekujutus nendest üsna puudulik. Pärast lävimist Finrod Felagundiga ja temalt saadud õpetusi kujunes inimeste arusaam maailmast ilmselt palju selgemini välja.

Haladinid

Haladinid jõudsid Beleriandi pärast beorlasi, tulles samuti üle mägede Ossiriandi. Kohates rohehaldjate ebasõbralikkust, asusid nad elama Thargelioni - maale, mis asus Ossiriandist põhjas ja kuulus Fëanori pojale Caranthirile. Viimase rahvas pööras neile vähe tähelepanu ja nii elasid nad mõnda aega rahus.

Haladinid sarnanesid välimuselt Beori rahvaga, olles tumedapäised ja hallisilmsed, aga kasvult väiksemad. Nad ei olnud nii innukad avastama ja looma kui beorlased ning rääkisid harva ega armastanud suuri rahvakogunemisi. Paljud neist eelistasid üksindust ja rändasid ringi rohelistes metsades. Haldjate kaunid maad täitsid neid endiselt imestusega, kuid Lääne kuningriikides olid nende päevad lühikesed ja õnnetud. Haladinide keskmine vanus võis ulatuda 75-80 eluaastani. Perekonnad olid tavaliselt kahe- või kolmelapselised.

Haladinide keel sarnanes Beori rahva keelega. Ilmselt olid nad Beori rahva sugulashõim ning nende keeled pärinesid ühest algkeelest. Kirjakeele võtsid nad üle haldjatelt, kuid ilmselt ei olnud kirjutamisoskus väga laialt levinud, vaid peamiselt eliidi pärusmaa. Nad olid kokku puutunud ka päkapikkudega, kellega kaubeldi peamiselt relvade saamiseks andes samuti vastu toiduaineid ja vilja.

Elati palktaredes, mis Thargelionis paiknesid eraldi majapidamistena. Halethi rahva tähtsamad tavad olid saamalaadsed kui beorlastelgi, nende oluliseimad sündmused olid pulmad ja matused - nad matsid samuti oma surnud kääbastesse, surnule pandi tõenäoliselt kaasa hauapanuseid.

Marachialased

Marachialased jõudsid Beleriandi üks aasta pärast haladine. See rahvas oli kõige arvukam ja nad liikusid korrastatud salkades, mistõttu Ossiriandi rohehaldjad ei julgenud nende liikumist takistada. Selle pikakasvulise ja sõjaka hõimu pealikuks oli Marach. Kui ta kuulis, et Beori rahvas elab ilusal ja viljakal maal Estoladis, liikus ta edasi mööda päkapikkude kaubateed ning jäi oma rahvaga laagrisse Barani, Beori poja, eluasemetest kagus. Järgnevate aastate vältel elasid Marachi ja Beori rahvad Estoladis suures sõpruses.

Kui Fingolfin noldorite Kõrge Kuningana saatis oma saadikud inimesi tervitama, otsustasid paljud noormehed omastest lahkuda, et astuda haldjakuningate teenistusse. Ka Malach, Marachi poeg, oli nende seas ja ta elas 14 aastat Hithlumis, kus õppis ära haldjate keele ja kus talle anti nimeks Aradan.

Marachialased olid tugeva kehaehitusega ja pikakasvulised. Enamik neist olid heledapäised ja sinisilmsed. Iseloomult olid nad innukad, julged ja vankumatud ning sõjakamad kui teised hõimud - äkilise vihaga, aga samas rõõmsameelsed. Nagu kahe eelneva koja puhul, pikenes ka nende eluiga pärast Beleriandi jõudmist ning keskmine vanus võis ulatuda 80 eluaastani.

Selle koja keel oli teistsugune kui Beori rahval ja haladinidel. Kirjakeele võtsid nad üle haldjatelt.

Marachialaste eluasemeteks olid suuremas osas ilmselt palkmajad. Teadaolevalt marachialastel olid samuti tähtsaimateks tavadeks sellised siirderiitused nagu pulmad ja matused - nad matsid oma surnud kääbastesse, surnule pandi kaasa hauapanuseid. Mida tähtsam oli olnud surnu ühiskondlik positsioon, seda suuremad olid kääpad ja rikkamad hauapanused.